::: elulabor

surm, maksud ja Chuck Norris

2011-03-11T12:25:00.005+02:00

Kui mu arvutused paika peavad, siis pole ma siia blogisse juba 244 päeva mitte midagi kirjutanud. Täna tekkis tõepoolest tahtmine natuke rohkem kui 420 või 140 tähemärgi jagu sõna võtta. Mis mu ootamatu eneseväljenduspuhangu tekitas? Eks ikka maksud, Maksu- ja Tolliamet ning kui väga aus olla, siis natuke ka valimised, e-riik ja muidugi Chuck Norris.

Kõigepealt tahaks meie võimsa e-riigi poole näpuga näidata. Õigele lainele viimiseks, soovitan esmalt tutvuda alltoodud videoga. Maailm on suure tänu võlgu Oliver Hirchbiegelile ja Bruno Ganzile, kelle väga hea koostöö tulemusena eksisteerib katartiline monoloog igaks korraks, kui on vaja suu puhtaks rääkida nii, et see tekitaks nii naeru- kui ka kurbusepisaraid.

Mis mul siis e-riigi vastu on?

Otseselt mitte midagi. Arvan, et oleme Eestis oma IT-lahendustega kindlasti väga palju kaugemal kui suurem osa maailmast, kuid mida rohkem meie suurepärasest e-riigist räägitakse, siis seda rohkem ka kodanikud temalt ootavad. Ka see valimisteaegne jant ja forsseeritud lugu valimistulemuste avaldamisega ei läinud mulle suurt korda. Õnneks on olemas Twitter ja Facebook (muide, millal viimati facebook ära kukkus?) ja info liikus ikkagi, aga mulle tundub, et kui väga olulised riigi funktsioonid viiakse e-põhiseks, siis peavad need toimima laitmatult (kasvõi juba selleks, et e-riigi maine oleks oma kodanike silmis mingiski mõttes usaldusväärne).

Üks tugev ajend mu tänasele postitusele oli hommikune Maksu- ja Tolliameti kiri, kus mul paluti tuludeklaratsiooni juurde esitada veel lisadokumente ja kui ma juhuslikult olin jõudnud seda juba teha (seda mainiti päris kirja lõpus), siis oli korraldus kirja ignoreerida.

Esitasin oma lisadokumendid veebis teisipäeva hommikul, see on umbes-täpselt neli päeva tagasi. Ma ei tunne absoluutselt Maksu- ja Tolliameti lisadokumentide esitamise süsteeme, kuid mul on tunne, et seal peetakse ikka arvestust perfokaartide ja vildikatega ja ma ei saa seda ignoreerida! Mul polnud raske hommikul saadud e-kirja lugeda ning kirja lõpuni jõudes järeldusele jõuda, et minuga on vist kõik klaar, kuid e-kiri tekitas ikkagi segadust ja võttis 5 minutit (ning nüüd seda postitust kirjutades juba märksa rohkem) mu ajast. Miks ei võiks e-riik olla loogiline ja mitte segadust tekitav?

Tegelikult läheb see maksulugu veel sügavamale. Sellest, et ma üldse mingisuguseid lisadokumente esitama pean, sain juhuslikult teada Mirjami käest, kes ise sama asja oma töökaaslase juhendamisel avastanud oli. Ehk siis peale tuludeklaratsiooni esitamist (tegin deklaratsiooni ära 1.päeval) ei tulnud märget, et vabandage, teil on osad dokumendid puudu, palun laadige veel üht-teist üles. Ma saan aru, et ise olen loll, et asju kohe ei tea, aga ma olen kindel, et neid lolle on Eestis arvutite taga veel küll ja kõik süsteemid ehitatakse ju tavaliselt lollikindlad?! Miks ei võinuks see kiri, mille ma täna Maksu- ja Tolliametlit sain, tulla mulle kohe pärast seda, kui olin oma puuduliku deklaratsiooni esitanud? "E" tähendab minu jaoks muuhulgas kiirust ja paindlikkust ning e-maksuamet mu jaoks seda rolli praegu ei täida.

Kahjuks olen kuulnud ka olukordadest, kus lepingu sõlmimine internetis tähendab seda, et veebist peab välja printima lepingu PDF põhja, selle ära täitma, sisse skännima ning siis digiallkirjastatuna tagastama. Ka see pole absoluutselt eee...

Kas Eestil on üldse mingi visioon, kuhu me oma e-maailmaga liigume, kes meil liikuda aitab ning mis meid seal ootab?

Mina Eesti Vabariigi kodanikuna ootaksin, et poliitikute sõnade taga Eesti e-võimekusest ja e-riigist, e-valimistest, e-maksuametist ja digiretseptidest oleksid ka konkreetsed teod ja edulood (kaua ikka Skype ja Kazaa seljas ratsutada võib) . Liiga palju on viimasel ajal iseendale jalaga munadesse äsamist, sest olenemata kui palju on aega ja ressursse mõne e-lahenduse väljatöötamiseks, lõpuks läheb ikka midagi konkreetselt persse ning tuleb kogeledes süüdlasi otsida! Ei tahaks et Estoniast saaks e-stonia (pole minu mõte, kuid ei tea ka kelle oma on).

Tean, et ei ole ilus kritiseerida ilma lahendust pakkumata. Proovin oma piiratud arusaamas: kui meil napib IT valdkonnas adekvaatseid tegijaid, siis miks me ei võiks neid endale külla kutsuda?Mulle isiklikult tundub, et praegused käkid jäävad kõik puudulike kogemuste ja puuduliku IT-harituse taha. Võimalik, et esmalt oleks Eestil vaja ühte poliitikut, kes üldse e-maailmast midagi aru saab ilma, et IT-meestega laua taga istudes peab mõni "tõlk" veel ühes olema. Kes on järgmises riigikogus või valitsuses mehed, kes pole hariduselt raamatupidajad, keemikud või ajaloolased, vaid IT mehed? Olgu neil peas kasvõi patsid, aga nad peaksid pildil olema!

Mina pole IT-mees, ega ka mitte asjatundja, et mu sõnadel võiks olla mingisugunegi professionaalne kaal. Ma olen kõrvaltvaataja, kes 244 päeva pole oma blogisse mitte midagi kirjutanud ja kellel üle pika aja sai mõõt täis!

Aga miks, mulle Chuck Norris rahu ei anna? Seepärast, et Chuck Norris ja Clark Kent läksid baaris vaidlema, kes jaksab kõrgemale hüpata ja kuna sõnadest jäi väheks otsustasid järele proovida. Kaotaja pidi karistuseks elu lõpuni trussareid retuuside peal kandma hakkama...

jää vabaks google translate

2010-07-09T10:20:00.005+03:00

Ei julgenud tervet laulu tõlkima hakatagi. Jumal teab, mis hullu huumorit siis veel oleks tulnud.

Anyway, I'm afraid of Estonian boobs too!! ;)

Göteborg päev 2 - "Murtud sarvedega tramm"

2010-06-14T18:25:00.003+03:00

Ma oma igapäeva sisulistest tegemistest ei hakka pikalt rääkima. Töö käib ja see on põhiline.
Taaskord tahaks suunata tähelepanu uskumatutele juhtumistele, mis panevad mind üha rohkem arvama, et mingi saatana needus mind taga ajab. Eilse päeva statistika: 1 klaas vett lennukis sülle (ei hakanud eile mainima, sest mingit Pauksonite needust veel ei kahtlustanud) ja kadunud pagas.

Tänase päeva statistika: varahommikul õnnestus unest rähmaste silmadega vannitoas peeglilaualt klaas vannitoa põrandale tuhandeks killuks kobistada, linna minnes jäi mingi raud jurakas tänaval jala taha ja oleksin ääre pealt pea pooleks kukkunud ning nüüd, sümpoosionilt trammiga koju tulles murdusid trammil sarved. Käis üks kõva pauk ja kui tavaliselt tulevad trammidel või trollidel sarved maha, siis minu tramm jättis oma sarved seljataha raudteele. Ühesõnaga hoiatus: Göteborgi trammid jooksevad praegu sarvi maha. Olge ettevaatlikud. Trammi kõrval asja uudistades imbus kuskilt keldrist välja üks Villu Tamme välimusega nooruk ja hakkas elavalt midagi rootsi keeles seletama. Selgitasin talle ingliskeeli olukorda, mille peale mees vastas: "Man, these powerlines have enough power to kill at least 20 people, it must be a fucking conspiracy..." ning pani majade vahele jooksu. Eks ta jutus tera tõde oligi.

Midagi positiivset on asja juures ka. Poleks trammi sarved selles konkreetses trammipeatuses maha jooksnud, ei oleks ma trammist määranud välja tulla ning oleksin tõenäoliselt veel mitu peatust edasi sõitnud, enne kui oma eksimist oleks pidanud tunnistama. Trammijuhi, kes muide valdas veatut inglise keelt, käest kaardilt teed küsides selgus, et mu hotell on kohe nurga taga.

Täna õhtul on plaanis veel ühes umbepeenes paadirestos õhtust süüa ja siis päev jalkamatšiga lõpetada. Loodan siiralt, et paadiga mingit jama ei juhtu. Äparduste vältimiseks jalutan sündmuskohale.

Göteborg ja tühjad pihud

2010-06-13T22:41:00.002+03:00

Lendasin hommikul neljaks päevaks Göteborgi osa võtma üritusest nimega "The Third Annual International Symposium on Peer Programmes". Kui hommikune uduvihm välja arvata, siis miski muu pasatormi ei ennustanud. Lennujaama jõudsin õigeks ajaks, kõik vajalikud toimingud möödusid takistuseta. Esimest korda käis jutt läbi siis, kui seda risu fokkerit jälle stardirajal silmasin. Arvata oligi, et Stockholmi liinile midagi asjalikumat panna ei kannata. Igaljuhul väga sheiki kogemus ja viha ning tülgastus nende propelleritega kilukarpide vastu üha süvenes.

Stockholmi lennujaamas jäi täpselt nii palju aega, et ühest väravast sisse uhada ning teise lennujaama otsa kiirustada. Poleks arvanud, et Stockholmi lennujaam nii suur võib olla. Viidasüsteem oli kah suht segane, vähemalt minu, maapoisi, jaoks.Pidi mitu korda majast välja minema, enne kui õigesse auku jõudsime.

Halb üllatus tabas mind pardale minnes, kui väravas pardatädi küsis, kas ma oma pagasi ikka Stockholmis üles korjasin ja läbi tolli tõin. Muidugi ei toonud. Ma arvan, et pettumus ja ahastus olnuks väiksemad, kui see olnuks minu viga, aga info, et pagasi pärast pole Stockholmis vaja muretseda sain Tallinnas Estonian Airi check-inni tüdrukult, kes mu küsimusele "Kas pean Stockholmis oma pagasi ka võtma, või läheb see otse Göteborgi?" kindlalt vastas: "Ei ole vaja võtta, pagas läheb otse." Seega kõigile, kes kasutavad kunagi tulevikus SASi siselendu peale Estonian Airi lendu Tallinnast teadmiseks, et oma pagasi eest tuleb Stockholmis või ka mõnel muul liinil ise muretseda.

Noh, egas midagi. Kuna aega enam pagasi pärast Stockholmis muretseda ei olnud, kobisin lennukile. Göteborgis võtsin sammud esmalt pagasilindi juurde, lootuses, et rootsi tädi ajas mulle mingit udu ja mu väike roheline kott sõidab ikka ilusti lindil teiste kohvrite kõrval. Soovunelm ei täitunud. Seejärel asusin erinevaid luuke jahtima, et õige ametnik oma murega üle kallata. Natukene meenus Usbekistan, kus miljoni luugi taga istus miljon elult pöördelt kannaga näkku saanud inimest. Ainuke vahe oligi selles, et siin valitses kord ja vaatamata pühapäevahommikust olid kõik päris rõõmsameelsed, aga midagi hirmutavat nendes luukides ja järjekordades ikkagi on.

Õige uks õnnestus leida umbes 20 minutiga. Väga viisakas onu Tom seletas, et minusarnaseid juhtumeid on neil päevas 3-4 ning iga päev helistavad nad Tallinnasse, et sealseid töötajaid informeerida sellest, kuidas inimesed ja nende pagas õnnelikult sihtpaika jõuaksid. See, et kohalikud tšekinni tšikid maailmast midagi ei jaga ei puutu enam kahjuks tema mõjusfääri. Täitsin ühe lehe ja onu Tom pidi mulle kahjuks teatama, et kuna tegu pole SASi bläkiga, siis kahjuks ei ole nad kohustatud mulle pagasit hotelli järele tooma. Tema saab pagasi ainult Göteborgi lennujaama tellida ning edasi pean sellele juba ise järele tulema. Kräpp. Leppisime siis onu Tomiga nii kokku, et ma vahepeal lennujaama otsa ette võtma ei hakka ja 16.juuni hommikul võtan oma pagasi Göteborgi lennujaamast peale. Põhjus ka väga lihtne. Lennujaam asub hotellist umbes 25 km kaugusel ja reis sinna ja tagasi läheks tõenäoliselt kallimaks maksma, kui paar triiksärki ja kolm paari trussikuid. Sain veel onu Tomi käest Survival Kitti vajalike hügieenitarvikutega ja lahkusin lennujaamast.

Linnaga väga palju tutvuda veel ei jõudnud. Tänane ring oli selline:
View Larger Map

mida fakki

2010-06-01T12:41:00.003+03:00

Lugesin just lehest Politsei kommentaari massilistele rattavargustele. Kui endal kogemust ei oleks, siis väga ei ärrituks, aga praegu läksin küll närvi. Muidugi on inimesed ise lollid ja naiivsed ja vargad ainult fikseerivad ja teostavad ressursside õiglast ümberjaotamist.

Lööge mõni kraade avalikult risti raisk, siis ehk tekib mingi nihe arusaamades.

Lugu ise!

Helsinki

2010-05-24T21:59:00.003+03:00

Käisime pühapäeval (23.05.10) Juliaga Helsinkis. Kokku tampisime maha ca 12 km. Õnnetuseks oli neil miski suur usupüha käsil ja kõik poed olid kinni. Õnneks on linn ise ilus nii et igav ei hakka. Ilm kiskus lõpuks küll rõvedaks ära, aga pole viga.

See oli orienteeruv marsruut:

View Larger Map

rändlaulik

2010-05-24T21:09:00.003+03:00

Lähen juulis oma kõige esimese kooriga Valgevenesse. Nädalaks. Ühe korra olen juba proovi ka jõudnud. Kuna juuli hirmuäratava kiirusega läheneb, siis nüüd on tarvis ruttu laulud selgeks õppida. Homme õhtul proov Kiviõlis. Hea, et Eesti on pisike.

Ma pole kunagi aru saanud, kuidas selle mehe huuled küll nii kiiresti liiguvad.
Südamlik räpp Scatmannilit!

to bike or not to bike???

2010-05-18T12:59:00.004+03:00

Juba mõnda aega olen üritanud alla suruda soovi endale uus jalgratas osta. Kõpitsesin maal kahest vanast aastaid näinud rattast mõnda aega tagasi ühe liikuva ajami kokku, aga kahjuks on selle monstrumiga liikumisel sõidurõõm kogu aeg miinustes ja pidev lagunemine kõigist neljast otsast ei näi lõppevat.

Praegu on dilemma igati päevakohane, sest ilusad ilmad lausa kisuvad sadulasse. "Cube on Helli" (eelmine jalgratas, mille ostsin mais 2009 ning mis varastati augustis 2009, kokku läbisin rattal ca 500 km)lein on samas ikka veel südames ning kergekäeliselt Tallinna narkareid taaskord toetada ei tahaks. Kordnike suutlikus rattavargusi lahendada on kahjuks ikkagi veel keskaja tasemel (vaatamata sellele, et muretsesin neile kõigi turvakaamerate lindid ja video pealt võinuks varga ninakarvu ka lugeda). Vastuseks päringule, miks aktiivne menetlemine on lõpetatud öeldi, et noh ei õnnestunud varast tabada ja kui ta ise vahele ei jää, siis ega suurt lootust teda kunagi kätte saada polegi. Väga tore!!

Ühesõnaga patiseis!

Nagu iga korralik kodanik, peab enne otsuse vastuvõtmist kõigepealt plussid ja miinused kirja panema, sest lõputult ei saa ennast mineviku negatiivsetest kogemustest mõjutada ka lasta!

Plussid:
+ Ei pea hommikul ülerahvastatud ühistranspordis tööle seiklema
+ Ei pea linna diskrimineerimist bussipileti ostmisel kannatama (olen Sondasse sisse kirjutatud)
+ Hea võimalus tervist edendada (kodunt tööle on ca 5 km)
+ Rattakott on juba olemas (see polnud õnneks rattal küljes, kui see ära vinnati).
+ Mulle meeldib jalgrattaga sõita
+ Saab taaskord ette võtta rattamatku
+ iPodis ilutseb Cyclometer'i app, mida oleks patt raisku lasta. Need mõned korrad, mil ma "grand old ladyga" liiklesin, töötas vidin laitmatult.

Miinused:
- Tööl pole kindlat ratta hoidmise kohta.
- Palava ilmaga võtab selja leemendama ning töö iseloom eeldab teatavat hügieeni
- Tallinna linnas tervikuna peab ratta jala külge lukustama, kui tahad kindel olla, et seda ära ei viida (viimati viidi ratas koridorist radika küljest vaatamata sellele, et oli kahe lukuga kinni).
- Vargakindlat rattalukku ei ole vist olemas
- Rahaline investeering
- Pidev kartus kuriteo ohvriks langeda (nagu varem mainisin ei ole politsei seda tüüpi varguste lahendamisel mu silmis väga suurt usaldust tekitanud)
- Pelguranna - Kesklinn marsruudil on 0 meetrit rattasõiduks mõeldud teed.
- Liikluses on ratturil ikkagi suhteliselt keeruline ja ohtlik liigelda (kui ei vali kuritegelikku teed ning ei sõida kõnniteel)
- Keskeltläbi on rattasõidu ilmasid Eestis ikkagi ainult viie kuu vältel ning talviseks perioodiks peaks ratta maale garaaži transportima, sest linnas pole mul seda kuskil hoida (kelder ei näi eriti usaldusväärne koht).

Järeldused:
1. Peab ostma kokkupakitava ratta, mida on võimalik igal ajal endaga kohvikusse, kontorisse, kinno ja poodi kaasa võtta.
Või
2. Peab leidma võimsa rattaluku, mille vargakindlus on tõestatud ning varguse korral saab neilt uue ratta jaoks raha sisse nõuda.
Või
3. Peab politseile tegema ettepaneku paigutada kesklinna ümbrusesse u 10-15 peibutusratast, mille sisse on peidetud jälgimisseade ning suuremad rattavaraste grupeeringud pokri pistma või vähemalt neile räige trahvi tegema.
Või
4. Paluma asutust valvalval turvafirmal garanteerida ratta olemasolu ka peale tööpäeva
Või
5. Jätta ratas ostmata

or
What say you?

Kes on süüdi, kes on süüdi???

2010-05-16T15:45:00.003+03:00

Huvitav, mis siis juhtuks, kui Ameerika pankrotti läheks?

Leidsin ühest blogist huvitava lingi huvitavale filmile. Kui sealne jutt tõele vastab, siis praegu on õige hetk kulda ja hõbedat kokku ajada!

Üks mõte filmist: "America is controlled by money and power junkies!"

spordimees

2010-05-15T09:54:00.005+03:00

Alates selle nädala algusest olen üritanud regulaarselt stromkal jooksmas käia. Täna, kolmandal korral, ei tekkinud esimest korda peale 1 km tunnet, et laske mul rahus surra - sörkjooks oli täitsa nauditav. Ma nüüd päris täpselt ei tea, kui pikk see ring mul tuleb, aga ma kahtlustan, et kuskil 3 km alla. Täna oli ka esimene kord, kus ma ära ei eksinud. Eile avastasin end üks hetk kuskilt võsast ja ei saanud üldse aru, kus omadega olen.

Pärast jooksuringi suundun jõumasinate peale. Mulle tundub, et isegi kõige paadunumad pätid omavad teatud sümpaatiat nende agregaatide suhtes, sest miski ime läbi on nad juba mitu aastat rannaäärset kaunistanud ja kellegi kurjad küüned polegi neile külge hakanud.

Tööpäeval on selline hea harjutusaeg hommikul 6.00 - 7.00. Siis roomavad viimased uimas noored kodu poole ja mets hakkab vaikselt vaibuma .Täna läksin u 8.30 rajale ja siis oli juba päris tihe liiklus. Suurem osa tervisesportlasi on inimesed vanuses 50+. Lasnamäel sellist pilti ei näinud, seal ei olnud kuskil ennast liigutada ka, vanamutid röökisid ainult Maksimas kui odavat vorsti ja sõrnikuid ei jagatud. Tundub, et Stroomi rand ja selle ümbrus on elukohaks täitsa mõnus paik, kui varahommikused tüütud purjus jogad välja arvata.

Ärge nüüd arvake, et ma ka maratone kavatsen jooksma hakata. Loomulikult mitte. Ma tahaks sügisest korvpalli mängima hakata ja 2 aastane mängupaus on füüsilisele vormile oma jälje jätnud. Selleks, et sügisel oleks kergem saali minna peaks esmalt veits põhja laduma ning tõenäoliselt ka kilosid kaotama. Vaevalt opereeritud kannakõõlus eriti rõõmus on, kui peab taaskord 110 kiloga maid jagama hakkama.

Soovige mulle edu, mul läheb seda kindlasti vaja, sest usun, et treeningplaanis saab tulema päris mitu tagasilangust ;)!

kevadekuulutaja

2010-04-20T20:01:00.002+03:00

Täna käisin esimest korda rattaga tööl. Kuna härrad ja prouad uurijad pole suutnud mu eelmise ratta asukohta kindlaks teha, siis ajasin vanaema vanale rattale elu sisse. Sõitmisrõõm kõige suurem ei ole, sest 50 a vana ratas on ikka 50 aastat vana, aga õnneks näeb ka sedamoodi välja nii, et võib teist päris südamerahuga õue posti külge parkida.

Kokku väntasin täna 12.3 km. Liikumiskiirust Puhangu - Narva mnt marsruudil ei saa kahjuks edeneda, sest teele jääb ikka lõputu hulk valgusfoore, soome mutte ja muid segavaid tegureid. Kuigi liikusin keskmiselt 11.6 km/h, siis ühe otsa peale kulus kõigest 30 minti. Kust ma seda tean? Vot muretsesin endale ühe kasuliku jubina (Cyclemeter), mis fikseerib GPSiga, kus ma liigun, kui kiiresti, kui kõrgel ja veel palju muudki! Polegi rattakompuutrit vaja, telefon ajab asja ära!

Väike miinus asja juures siiski on. Õues on ikka päris jahe rattaga liikumiseks. Talvemüts, kindad, sall ja mitu kihti tagi hoiab külma tuule ihust eemal, aga koore all on jälle palav. Loodetavasti läheb ilm ka soojemaks, siis saab rattasõitu ehk rohkem nautida.

töötamine ja pension - eesmärk omaette?

2010-03-24T08:20:00.006+02:00

Eile oli see päev, kus riigikogu üritas oma eksistentsi taaskord vahu ja tolmu keerutamisega avalikkusele tõestada. Hommikul telekast maratonistungit näidates oli miskipärast ekraanil taaskord tühi riigikogusaal! Tõeline kangelaslikkus ma ütleks!

Eluliselt oluline teema on pensioniea tõstmine. Kuna mu köögi lauanurga taskutelekas näitab hommikuti ainult kahisevat Terevisiooni, olin sunnitud hommikut alustama minu jaoks kahe suhteliselt antipaatse poliitiku jutu kuulamisega. Siin tsiteeriks filmist "Up in the air" peategelast Ryan Binghamit George Clooney'i esituses : "Like my mom I stereotype, it's a lot faster!" Ühe sõnaga kokku võttes lööb mul silme eest automaatselt mustaks, kui ma neid inimesi suud avamas näen! Paratamatult ebaõiglane, aga tõenäoliselt tervislik! Õnneks tuli lammas Shawn ja päästis päeva!

AGA,

mul seostuvad selle pensioniea tõstmise teemaga hoopis teistsugused mõtted.

Poliitikute jutust jäi mulje, et enamus inimesi elab pensioni nimel, tõstab oma väsinud pea hommikuti padjalt ainult selleks, et 65. või jumal teab, mitmendaks eluaastaks kindlustada endale kesine äraolemine riigi kulul. Sarnaselt põhjamaade pensionäridega (kuigi me väga tahaksime, siis selles vallas põhjamaadega ühte punti kohe kindlasti ei mahu) meie pensionärid endale pensionist reisimist või pühapäeval kohvikus veini limpsimist (Stockholmis on kohvikud vanadest inimestest pungil)lubada ei saa! Jumala eest, tundub, et tegu on eluliselt olulise teemaga ja selle nimel peab ju võitlema. Terve öö!

Ma tahaks väga loota, et kunagi tuleb see aeg, kus eestlane ei käi tööl, tee tööd, ole tööl, raba tööd teha, näe vaeva, teeni raha, oota pensioni saabumist jne., vaid töötab või täidab mõnda enda jaoks olulist eesmärki või unistust. Läänepoolsem maailm sinna poole liigub ja töö tegemine pelgalt raha teenimise eesmärgil võiks kunagi ka meie banaanivabariigis lõppeda. Siis võib-olla suudaks täitma hakata palju olulisemat (EIAA 2009 ära märgitud) eesmärki, keskmise eluea tõstmist!

Samuti on minu jaoks mõnevõrra vastuolus ka elukestva õppe ja pensioni kontseptsioon.

Pension tähendab minu jaoks üsna negatiivse laadungiga silti. Võimalik, et seda arvamust mõjutab kunagine kogemus stagneerunud Kohtla-Järve pensioniameti uste kulutamisest, linoleumist koridorides lõpututes järjekordades seismisest ning toitjakaotuspensioni mõttetult bürokraatlike avalduste esitamisest igakuise toetuse nimel. Ühesõnaga saad pensioni, järelikult ise ei saa hakkama, vajad tuge! See teadmine ise pole taunitav, aga pikemas perspektiivis on ju eesmärk midagi muud (sõltumatu hakkamasaamine). Siinkohal ei taha ma öelda, et pensione ei ole kellelegi vaja, on ikka, sest usun, et on neid inimesi, kellele lisaressursid on toimetulekuks hädavajalikud, aga vastuolu tekib, kui pensionist ja selle saamise õigusest (vanusest) räägitakse kui iga inimese jaoks hädavajalikust ja eluliselt olulisest asjast!

Elukestev õpe peaks inimesi ette valmistama erinevates keskkondades toimetulekuks, uute ideede ja oskuste kergemaks omandamiseks ja paljudeks muudeks huvitavateks ja üllateks asjadeks. Seega ei lähe need kontseptsioonid (pensionid kui hädapärane vahend) minu jaoks absoluutselt kokku.

Võib-olla on siin jutus liigselt noorusele omast uljust ja ignorantsi, aga kui nüüd jälgida eesti mehe keskmise eluea trendi, siis tõenäoliselt on pension tulevikus ainult naistele mõeldud privileeg. Eesti mees töötab või joob või sõidab end enne surnuks, kui pudrumägede ja mannajõgede vahele mõnnama saab!

Otsustasin, et edaspidi lõpetan iga postituse ühe youtube'i videoga. Mõnikord võib juhtuda, et see seostub ka eelneva jutuga, seekord vist mitte!

restart 3

2010-03-14T16:40:00.005+02:00

www.p306.net ja www.elulabor.net/mikk on olnud varasemalt kaks kohta, kuhu mõned mõtted üles riputatud sai.

Täna mõtlesin, et annan ennast lõplikult google'i meelevalda ja seega kolin ka oma tegemised blogspoti üle.

Enam mul nii palju öelda ei ole, kui varem ja väiksemad surtsud saab twitteris ja facebookis aetud, aga võib-olla juhtub,et 140 tähemärgist jääb väheks, siis on vähemalt üks soe ja turvaline koht olemas.

Veetsin hommikupooliku vanu postitusi arhiveerides ja silma jäid mõned asjad:
1. Mulle ikka maitseb rumm, vein ja õlu
2. Püha missioon oli maailmast kogu alkohol ära hävitada
3. Tartus käik lõppes alati põrguliku peavaluga
4. Tööst sotsiaalpedagoogina jääb mulle elu lõpuni meelde üks täidetud toimik, kuhu vahele läks protokoll: "Tugevas narkojoobes ema roomas mööda raudtee rööpaid, laps nuttis kõrval."
5. Kanepi tänava laundž oli koht, kuhu paar korda nädalas ikka sisse astusin

Enne uut algust küsiks veel ühe vana küsimuse: "Why is the rum always gone?"